Ma tean, et ma saan alati iseendaga hakkama. Nõnda on juba mu kasvatus.

Aga vahel ei tahaks saada.

Vahel oleks tore teada, et on keegi, kes aitab.

Mu käed on valge akrüülvärviga kaetud. Ma otsustasin, et mulle ei meeldi see, mis ma päeval tegin. Välja arvatud naeratav kollane kass. Samas millal mulle oleks meeldinud, mis ma oleks teinud.

Ma siiski üritan olla. Ennast leida. Kuulata üht lugu sada korda järjest. Tekitada endale piinlikust, mida ei tunne.

Jah. Kõik on nagu enne.

viimane aeg

Nukker on olla. Tahaks olla vihane, aga no vot, ei oska. Lihtsalt nukker on. Ja väsinud. Kõigest.

See lugu praegu kuidagi nii tabav.

 

pfft

See on nii naljakas, et kuidas siis kui ma närvi lähen, asjad mu ümber lihtsalt kukuvad.

Muidugi on hästi nutikas öösel kell neli, viilida essee kirjutamisest, mis peab pool 12 valmis olema, ja lugeda ühe poisi kirju, kellest ammu enam midagi ei mõtle. Nüüd ei ole ta ju üldse seesama ja pooltki nii hea pole ka. Ja see on tegelikult hea! Ja siis lugedes seda kirja tuleb järsku kõik meelde, kõigepealt hea ja siis halb. Enne oli ju hea ja pärast oli ju halb.

Ja vot just siis, kirja tagasi pannes kõik asjad kukuvadki. Ja siis kümne sekundiga jookseb silme eest kõik see veel üks kord läbi. Ja korraks tahaks kõiki vihata. Ja ennast kiruda. Ja siis on kõik jälle endine ja sellest poisist saab mees, kellest ammu enam midagi ei mõtle.

—–

Uni on hea.

blö

Pole nagu jõhkralt ammu midagi kirjutanud. Samas pole nagu jõhkralt ammu ka millestki kirjutada olnud. Nüüd just tuli üks asi meelde.

Tegin feissbuukis testi, kus ühe küsimuse (suurim unistus) vastusevariandiks oli jääda terve mõistusega inimeseks. Vanast harjumusest ma klõpsasin kohe selle peale. Mulle meenusid ajad, mil ma vahel kahtlesin oma kaine mõistuse olemasolus. Seejärel hakkasin ma mõtisklema selle üle, et ehk poleks õige seda varianti valida, viimasel ajal tunnen ma end nimelt väga hästi ja ebalabiilselt. Seejärel meenus mulle üks hiljutine sündmus, mille käigus inimene vihjas, et mu käitumine polnud antud olukorras just kõige adekvaatsem. Mina ei näinud, et midagi oleks valesti. Jutu mõte on see, et ehk ma siiski peaksin muretsema iseenda pärast. Ega inimesed, kellel on mingisugune probleem, nemad ju seda ise ei märka ega tunnista. Ehk ongi kõige kindlam viis oma vaimses tervises kindel olla selles pidevalt kaheldes? Ja ehk on enesega rahulolu just see, mis näitab, et midagi peaks muutuma?

Samas ma tean, et üle pika-pika aja ma tunnen ennast hästi ja ma tunnen, et ma teen midagigi siin elus õigesti. Ja ma olen pika konarliku tee läbinud, et jõuda siia kus ma praegu olen. Ja ma olen õnnelik. Ja see on kurb, kui inimesed ei küsi ja ei kuula vaid mõistavad kohe hukka. Vahel on vaja rohkemat aega, et millestki aru saada. Ja ega siis ka ei saada.

Aga eks need ole lihtsalt hilisöised mõttetud soigumised.

Kuni järgmise aastani! Enne ma ilmselt siia tagasi ei jõua. Aga kes teab.